Dag Solstad

Dag Solstad (sündinud 16. juulil 1941 Sandefjordis) on norra proosakirjanik.

Kirjanikudebüüdi tegi ta 1965. aastal novellikogumikuga "Spiraler" ("Spiraalid"), kuid suurem läbimurre saabus 1969. aastal romaaniga "Irr! Grønt!" ("Hale! Roheline!"), mis lähtub poolakas Witold Gombrowiczi rolliteooriatest.

Aastatel 1971–1987 kirjutas ta kommunistliku partei ideoloogiast kantud romaane, mis lähtusid põhimõttest, et kirjandus peab teenima töölisklassi huve. Enim vastuolusid tekitas neist autobiograafiline romaan "Arild Asnes, 1970", mis on esimene raamat triloogiast, kuhu kuulusid ka "Gymnaslærer Pedersens beretning om den store politiske vekkelse som har hjemsøkt vårt land" ("Gümnaasiumiõpetaja Pederseni jutustus suurest poliitilisest ärkamisest, mis meie maad on tabanud", ekraniseeritud 2006) ning "Roman 1987" ("Romaan 1987").

1989. aastal võitis ta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

1990. aastatel pöördus Solstad ühiskondlikelt teemadelt isiksuse arengu juurde. Selle perioodi tuntuimad teosed on 1992. aastal ilmunud "Ellevte roman, bok atten" ("Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat", eesti keeles 1996, tõlkija Sigrid Kangur) ning kaks aastat hiljem ilmunud "Genanse og verdighet" ("Ujedus ja väärikus", eesti keeles 2010).

Viimastel aastatel on Solstad jõudnud autobiograafiliste teoste juurde: 2002. aastal ilmus romaan "16/07/41" ja 2006. aastal "Armand V.: fotnoter til en uutgravd roman" ("Armand V.: Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused", eesti keeles ilmunud 2009, tõlkija Sigrid Tooming). Viimase eest anti talle 2006. aastal Brage auhind.

Solstad on kirjutanud ka näidendeid ja esseesid. Suure jalgpallihuvilisena avaldas ta koostöös Jon Micheletiga aastatel 1982, 1986, 1990, 1994 ja 1998 jalgpalli MM-i reportaažide kogumikke.

Dag Solstad on ainus autor, kes on saanud Norra Kirjanduskriitikute Auhinna kolmel korral.